25 aastat taasiseseisvust

FB nii tänuväärselt peab meeles sünnipäevi, tuues Koorelahutajani (KL) täna 25. taas-ise-seisvus-aasta-päeva tervituse väliseestlastele, minister Marina Kaljurannalt.

Hmm… mõtles KL. Me oleme nii oluliselt fookuses? Me oleme olulised?? Meie hääl on oluline? KL üllatus sumbus mõtisklusse, kuivõrd eetiline ühe riigiametniku ja presidendikandidaadi poolt on oma praeguse ametipositsiooni tarvitamine tulevasele ametile tee sillutamiseks ehk väliseestlaste häälte püüdmiseks? Kuigi ei tekst ega esitus ausalt öelda polnud eriti veenvad.

Marina Kaljurand kui juhtum muuseas (ja mitte kui isik – ei midagi isiklikku!) on ise kui hetke Eesti kehastus. 25 aastat ühe ja sama organisatsiooni teenistuses olnud karjääridiplomaat on ehe näide sellest, kuidas Eestis eeskätt viivad edule kuulekus ja kannatlikkus. Võime täita käske vastu vaidlemata, ning püsida ühes ja samas ametis igavlemata, aastaid. KL on tema fenomeni imestanud õieti esimesest märkamisest alates.

MK suurimaks saavutuseks peetakse Eesti Moskva saatkonna füüsilist kaitsmist meeleavaldajate vastu millalgi aastal 2007 – siis passiivset vastupidavust. Ühtki aktiivse initsiatiivi näidet ei meenu, tegelikult karjääriametnikult sellist ehk isegi ei nõuta, kuivõrd aktiivne initsiatiiv õieti puudub Eesti poliitikas tervikuna. Meil pole ühtki originaalset, oma, mõtet selle kohta, kuidas Eestit või (ammugi mitte) maailma edasi viia. Ei ole poliitilisi visionääre ega riigimehi. Kuigi, järele mõeldes, on mõned huvipakkuvad nooremad naised (KL peab neile pöialt!).

Läbi aegade oleme olnud eelkõige tähelepanelikud vaatlejad ja kopeerijad. Sakslastest mõisarahva elustiil, sh ajaviitelise elustiiliga sobiv mõisapreiliharidus, on siiani kepsakama Eesti perekonna ideaal, mille poole pürgida.

Vastavalt ka poliitikas oleme mitte rääkijad, aga kuulajad. Võib-olla on ka MK hea kuulaja, mis võiks seletada tema järjestikkuse määramise niivõrd olulistesse esinduspunktidesse nagu Tel Aviv, Moskva ja New York. Meie eesmärk pole olnud oma seisukohti vahendada või läbi suruda, võibolla kuna meil polegi olnud seisukohti.

Eesti riigipea ametitunnus ehk Riigivapi teenetemärgi kett on endiselt hoiul Moskvas. Sümbolina. Me võibolla ei tahagi, mida me nagunii ei suuda, ses mõttes on kõik tasakaalus.

Inimene, kes kuulab ja (vastu vaidlemisele aega raiskamata) viib täide, samas on hinnatud ja vajalik peaaegu igas keskkonnas. KL kavandas siin all tegelikult kirjutada Anton Vaino juhtumist, kuid võime ka üheskoos ära nimetada: eestlane on ikka olnud hea kubjas, mõisavalitseja ja (moodsamalt) administratsiooniülem, õieti on see KL arvates üks meie tugevamaid rahvuslikke loomuomadusi ja positiivse poole pealt – konkurentsieeliseid! Meid saab usaldada ilma kukla taga hingamata, sest me teeme ära, peame järge, viime lõpuni.

http://maailm.postimees.ee/3798011/putini-administratsiooni-ulemaks-maarati-karl-vaino-pojapoeg

Kuid oma selge mõtte ja   m o r a a l i g a  inimesi – riigimehi ja liidreid – on vähe, ja neile vähestelegi pole kandepinda. Poliitikas kaklevad Pearud ja Andresed pisikeste ojade pärast ja muude valdkondade suhtes lugesin just Hiiumaa veebist, et nüüd ka Erkki-Sven Tüür (E-S T on andekas helilooja) lahkub ära Saksamaale, kus talle pakutakse austavat püsivat rolli ühe huvitava kultuuriprojekti juures. Hiiumaa parim projekt hetkel on õunakookide söömine õunaaedades kaunil augustikuu nädalavahetusel, ja see on ka väga tore projekt, lihtsalt et see ka ausalt näitab ära, mis hetke eestlast kõige rohkem huvitab – mugav olemine ja hea kõhutäis. Keskklassi ideaalid õilmitsevad. Mis muuseas samuti on tegelikult hea, ütlevad majandusteadlased. Tugev, püsiv, rahulolev keskklass on ühiskonna alusmüür. Vundament meil juba nagu oleks!

Kuid millal me kõrgemale pürgima hakkame? Kas üldse hakkame? Eestis keskmiselt andekamaks sündinu võib üldiselt omaette patja nutta, sest nii alarakendatud, mittevajalik ja kõrvalejäetud ei ole ükski muu. Isegi puuetega inimesed on suurema tähelepanu all, mitte et nendega sellepärast võistlema peaks. Ei ole halb, kui kellelgigi läheb hästi! Kuid ei tundu ka tark, kui just nutikaimad mingigi väärilise rakenduse järele lihtsalt mujale ära suunduvad? Riigist, mis ei suuda tõusta viie rikkaima hulka mh seetõttu, et meil pole nutti välja mõelda tooteid, mida ülejäänud maailm piisavalt rohkema raha eest osta sooviks?

“Talendid tagasi” ei toonud tagasi talente, sest neid ei otsitudki – ei osatud otsida! Otsiti ambitsioonikaid, ja ka see on kasulik omadus, kuid üks teist ei asenda, nagu ehk märkavad kõik eestlased, kes käimasolevaid USA presidendivalimisi on jälginud.

Seetõttu KL hetkel küll ei tea, mis võiks tuua lahkunud andekamat sorti eestlase sünnimaale tagasi. Kuigi õunakooki nosima me millalgi ehk ikka tuleme, sest (kui aus olla) selleks on Eestis tõesti ühed parimad tingimused maailmas. Õunu on palju, aga kellega jagama peaks – vähe!

Siiski: kui ajakiri “The Economist” (mis on ajakiri, mida ka riigipead tähele panevad) millalgi mitte väga kaua tagasi avaldas maailma passide paremusjärjestuse sellest vaatevinklist, kui palju riigipiire ükski neist avab, siis Eesti pass paigutus maailma passide nimistus  14. kohale. Meile on avatud 162 riigi uksed ehk ainult 15 vähem kui edetabelit juhtivatele sakslastele (kuigi ka üks vähem kui lätlastele)!

Selle üle ju mõistab väliseestlane ometigi rõõmustada.

***

Taasiseseisvunud passil täitub 25 aastat alles tuleval kevadel, kuid 2018. aastal tähistame koos nii Eesti Vabariigi kui teadaolevalt ka Eesti passi 100. aastapäeva.

http://ekspress.delfi.ee/kuum/eestlase-passid-labi-aegade?id=27683239

Advertisements

2 thoughts on “25 aastat taasiseseisvust

  1. See talentide “rakenduse mitteleidmise” jutt on ebaõnnestunud vähemalt 2 viisil. Esiteks, vaba ja väärikas inimene peaks elama ise-endale, s.t. ta ei peagi kellegi teise jaoks “rakendatav” olema, kellegi teise jaoks “rakendust leidma”. Teiseks, võite näitena kasutada kasvõi oma enda valdkonda, oma enda tööd, ning võite olla üpris kindel, et kui loomade nimesid kujunditena MITTE KASUTADA, vaid kasutada loomade nimetusi päris loomade tähistamiseks, siis põtrade, karude, elevantide, ahvide, kalade, vareste jaoks on Teie töö absoluutselt mõttetu, ebaoluline, TÄIESTI KASUTU, MÜÜMISKÕLBMATU, AJA RAISKAMINE. Sama lugu andekamate inimeste korral sõltumata sellest, kus nad elavad. Igas vähegi spetsiifilisemas valdkonnas tuleb kliente otsida globaalselt ja arendustöid (tarkvara, keemia, füüsika, mehhaanika, jne.) ei tehta seal, kus kliendid on, isegi siis kui klient ja teenuse pakkuja elavad samas linnas. Hinnad on globaalsed, iga üks lihtsalt valib omale elukeskkonna, kus ta elada tahab ja ennast huvitava tegevusega elatades elada suudab. Näiteks minu-sugune tarkvara-arendaja ei suuda tõenäoliselt iial puhtalt tarkvara-arendusega teenida neid miljardeid, mis läheb vaja selleks, et elada kuskil NewYork’i miljardäride linnaosas või ülirikaste inimeste poolt asustatud NewYork’i pilvelõhkuja korteris. Seega, kui tahta töötada spetsialistina, mitte suur-ärimehena, siis on NewYork’i rikkurite pilvelõhkuja korterid minule täiesti kättesaamatud.

    Tegelikult ma ei elaks NewYork’i kesklinnas ka siis, kui mul hulgim raha oleks, aga see on teine teema, mida olen kirjeldanud oma ühes ajaveebipostituses.

    http://martin.softf1.com/g/yellow_soap_opera_blog/selgitus-miks-new-yorki-kesklinn-on-lollidek%C3%BCla

    Lennunduse rajajad, Wright Brothers, ei arendanud oma lennukeid selleks, et mingi äriplaani koostises oleva turu-uuringi põhjal leidub lennundusele turgu, vaid seda tehti puhtalt intellektuaalsest huvist. Albert Einstein ei loonud oma teooriaid selleks, et edendada tuuma-elekrijaamu ja relvatööstust, vaid puhtalt intellektuaalsest huvist. Sama lugu nii eesti kui ka muude “talentidega”: inimene peab ise olema spetsialistina võimalikult hea selles, mis teda ennast intellektuaalselt huvitab ning siis on võimalik selle töö vilju teistega vahetada, kaup-kauba vastu, kaup-raha vastu, jne. Sedasi tekib “majandus” ehk tehingute rägastik, mida iseloomustab inglise keelne definitsioon: “Economics is the study of exchange.” Aga muidugi, maksuametile väga meeldiks, kui inimesed näeks majandust hästi primitiivselt, sest siis saab inimeste seljas maksustamise näol kergemini parasiteerida. Ärgeim jumala eest mõelgeim, et majandus võiks toimida kuidagi ilma rahata, nagu õunapuult õunte saamine. Maksuametil on palju kasulikum see, kui inimesed oma õunapuult õunte saamise asemel ostavad õunu poest, makstes selle pealt käibemaksu.

    Tänan lugemast. 🙂

  2. See talentide “rakenduse mitteleidmise” jutt on ebaõnnestunud vähemalt 2 viisil. Esiteks, vaba ja väärikas inimene peaks elama ise-endale, s.t. ta ei peagi kellegi teise jaoks “rakendatav” olema, kellegi teise jaoks “rakendust leidma”. Teiseks, võite näitena kasutada kasvõi oma enda valdkonda, oma enda tööd, ning võite olla üpris kindel, et kui loomade nimesid kujunditena MITTE KASUTADA, vaid kasutada loomade nimetusi päris loomade tähistamiseks, siis põtrade, karude, elevantide, ahvide, kalade, vareste jaoks on Teie töö absoluutselt mõttetu, ebaoluline, TÄIESTI KASUTU, MÜÜMISKÕLBMATU, AJA RAISKAMINE. Sama lugu andekamate inimeste korral sõltumata sellest, kus nad elavad. Igas vähegi spetsiifilisemas valdkonnas tuleb kliente otsida globaalselt ja arendustöid (tarkvara, keemia, füüsika, mehhaanika, jne.) ei tehta seal, kus kliendid on, isegi siis kui klient ja teenuse pakkuja elavad samas linnas. Hinnad on globaalsed, iga üks lihtsalt valib omale elukeskkonna, kus ta elada tahab ja ennast huvitava tegevusega elatades elada suudab. Näiteks minu-sugune tarkvara-arendaja ei suuda tõenäoliselt iial puhtalt tarkvara-arendusega teenida neid miljardeid, mis läheb vaja selleks, et elada kuskil NewYork’i miljardäride linnaosas või ülirikaste inimeste poolt asustatud NewYork’i pilvelõhkuja korteris. Seega, kui tahta töötada spetsialistina, mitte suur-ärimehena, siis on NewYork’i rikkurite pilvelõhkuja korterid minule täiesti kättesaamatud.

    Tegelikult ma ei elaks NewYork’i kesklinnas ka siis, kui mul hulgim raha oleks, aga see on teine teema, mida olen kirjeldanud oma ühes ajaveebipostituses.

    http://martin.softf1.com/g/yellow_soap_opera_blog/selgitus-miks-new-yorki-kesklinn-on-lollidek%C3%BCla

    Lennunduse rajajad, Wright Brothers, ei arendanud oma lennukeid selleks, et mingi äriplaani koostises oleva turu-uuringi põhjal leidub lennundusele turgu, vaid seda tehti puhtalt intellektuaalsest huvist. Albert Einstein ei loonud oma teooriaid selleks, et edendada tuuma-elekrijaamu ja relvatööstust, vaid puhtalt intellektuaalsest huvist. Sama lugu nii eesti kui ka muude “talentidega”: inimene peab ise olema spetsialistina võimalikult hea selles, mis teda ennast intellektuaalselt huvitab ning siis on võimalik selle töö vilju teistega vahetada, kaup-kauba vastu, kaup-raha vastu, jne. Sedasi tekib “majandus” ehk tehingute rägastik, mida iseloomustab inglise keelne definitsioon: “Economics is the study of exchange.” Aga muidugi, maksuametile väga meeldiks, kui inimesed näeks majandust hästi primitiivselt, sest siis saab inimeste seljas maksustamise näol kergemini parasiteerida. Ärgeim jumala eest mõelgeim, et majandus võiks toimida kuidagi ilma rahata, nagu õunapuult õunte saamine. Maksuametil on palju kasulikum see, kui inimesed oma õunapuult õunte saamise asemel ostavad õunu poest, makstes selle pealt käibemaksu.

    Tänan lugemast. 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s