Millal soovib naine sünnitada? Arutelu Andres (vab! Kaarel) Tarandi artikli põhjal

http://arvamus.postimees.ee/2933569/kaarel-tarand-vanemahuvitist-vanuse-jargi

Alustuseks märkisid targemad ja terasemad inimesed KÕIGE OLULISEMALT ära, et miks ei arutleta kunagi selle üle, millal ja miks MEHED lapsi saavad või ei saa, ja millised on meeste ettepanekud OMAENESE seisukohalt, suurema lastearvu saavutamiseks Eestis?

Kuid läheme edasi, nagu ikka, pigem naiste vaatevinkliga.

Peremudel, kus lapsi hakatakse saama kohe pärast ülikooli lõpetamist, tegelikult juba toimib araabia kultuuriga riikides, populaarse näitena siis Egiptuses. Selleks aga tuleks täielikult pea peale pöörata Eestis levinud elu iseseisva alustamise komme ja kultuur – siis pöörduda tagasi u 100-200 aasta taguse eluviisi juurde. Tegelikult see Eestis juba kunagi nii toimis ju, et pere loodi suhteliselt noorelt ja selleks vajalik infrastruktuur oli kohe olemas. Mõrsja sai kodust kohe kaasa kõik naise poolt eluks vajaliku, nagu rõivad, toiduvalmistamise
vahendid ja elementaarse mööbli. Ning elama hakati harilikult mehe kodus ehk ämma ja äia katuse all.

Kuidas see mõjus sündivusele Eestis, on ehk vüimalik uurida. Ja kas me sel juhul soovime sellesse süsteemi tagasi pöörduda? Käed püsti, kellele imponeerib!?

Egiptuse senises kultuuris, nagu ma seda kõrvalt näen, alustatakse elu samuti täiusest. Kõik on kohe olemas! Ülikooliharidus omandatakse enne – kuna see on oluline abikaasa väärtuse hindamise aspekt. Mehe puhul näitab, kui teenimisvõimeline ta edaspidi on, naise puhul näitab, kuivõrd peene naisega on tegemist. Egiptuses on seetõttu väga palju naisarste, või ka nais-apteekreid (väljapääs neile, kelle keskmine lõpuhinne arstiks kandideerida ei võimalda).

Kogu kaasavara antakse pruudile kodust kasa – KÕIK kuni viimase teelusikani, sh rõivaid viie kuni kümne aasta jagu ette. Mehe kohus on muretseda kodu, siin tegelikult on ka selle peremudeli kõige ohtlikum koht, kuna ka Egiptuses on kinnisvarahinnad kasvanud tasemele, kus kodu muretsemine juba vägagi venib. Mehed jõuavad ära pidada 30nda sünnipäeva ja mõned veel, enne kui tanu alla saavad.

Kuid siis hakkatakse kohe sünnitama! Abiellumise eesmärk ongi pere kui elu oluliselt toetava struktuuri loomine ning kui mõrsja pole aasta pärast veel lapseootel, võib kolkakogukonnas tema poole juba sadada pilkavaid pilke – et polegi sigimisvõimeline, vä?

Ja õige see on, et lapsi tuleb robinal, hetkel on keskmine sündivus 2,7 (linnas) kuni 3,2 (maal), siis keskeltläbi kolm last naise kohta. Siia muidugi annavad oma tubli panuse need pered kus “kui Kõigekõrgem annab, tuleb vastu võtta”, ja Kõigekõrgem on ju tihti helde.

Selline skeem püsib eeldusel, et vanem põlvkond aitab jalule noorema. Niipea kui on abiellutud, ja kõik on ju olemas, algab kohe raha kogumine laste koolide ja seejärel nende abiellumise tarbeks. Vanemad saavad jälle välja hingata, ja (võibolla) 30 aastat moest maas mööbli välja vahetada, kui lapsed on lõpuks õnnelikult abiellutatud ja midagi üle jääb.

Abielu siis on nagu selline suhteliselt ratsionaalne, kodu hoidmise ja laste tootmise süsteem. Abikaasasse suhtutakse harilikult lugupidamisega kui partnerisse selles, kuid kas ka armastusega – no kuidas kellelgi on antud! Armastus pidavat olema lihtsalt otsus mis võetakse – armastan, sest tahan armastada! (Aga see pole see teema.)

Ka see skeem on nüüd siiski löögi all seetõttu, et laste üleskasvatamine on järjest kallim, seega iga sünd on ühtlasi aastatepikkune kohustus ja koormis emale ja isale. Edasipürglik keskklass tunnetab sotsiaalset survet, ja tahab suuta pakkuda oma lapsele mitte halvemat kui naabrid! Seetõttu noored sugulased abielludes arvasid kõigepealt, et küllap saavad ainult ühe lapse.  Said siiski ka teise (rasestumiskontroll on Egiptuses täiesti tuntud ja niivõrd-kuivõrd kuid keskklassi puhul kasutusel mitte vähem kui Eesti provintsides, pakun, nii et tegemist oli siiski soovitud lapsega), ja (tõepoolest) kummagi vanused varastes kolmekümnendates on sellised et tegelikult pole ka kolmas võimatu.

See süsteem siiski loob olukorra, kus naised oma haridust tegelikult rakendada ei saa enne kui umbes 5-10 aasta pärast. Süsteem on küll ladna ja rinnalapse võib ka tööle kaasa võtta või lahkuda varem, et teda imetada, kuid selline enamasti riiklik töö on rohkem palga saamise kui enese intellektuaalse teostamise koht. Naised pole tingimata õnnelikud kuigi elavad materiaalselt suhteliselt muretult ja ka lapsed on juba olemas.

Kui seda valemit nüüd üritada Eestisse üle venitada, siis probleeme siit lausa hüppab…

Kuidas saada noored sama kiiresti ja organiseeritult abielluma või vähemasti koos elama? Meil Eestis abielude sobitamise süsteem täielikult puudub, sh isegi seltskondlikul tasemel nagu ütleme et USAs. Ka kultuuritaust on teine. Egiptuses ühe uuringu kohaselt noorte meeste esimene eesmärk elus on kool lõpetada, teine on abielluda, kolmas on… karjääri teha. (Eestis vastvalt?)

Järgmiseks: kus see pere elama hakkab ja millega kodu sisustab?

Ning: kui noor naine jääb koju lapsi kasvatama 20ndades aastates, kas ta siis ka peaks omandama nn “pruudihariduse”? Või oleks ehk mõttekas lapsi saada kohe pärast keskkooli, sest mida teha tööturul hiljem kuni 10 aastat vananenud diplomiga??

Samal ajal me miskipärast vaatame viltu ühiskondadele, kus abiellutakse ja saadakse lapsi 14-16 aasta vanuselt ehk peatselt pärast sigimisealiseks saamist. See on ju ometigi seesama “suurem lastekäive elu jooksul” mudel? Ehk et ei saa ma päriselt aru, mida K. Tarand siin soovis – kas rohkem lapsi lastelt?

Olen ka väidete suhtes skeptiline. Seda juttu, et parim füsioloogiline lastesaamisiga on kahekümneselt, on heietatud aegade algusest saati. Kas on tehtud mingeid värskeid uuringuid – ons asjalood endiselt samad? Meie eluviis, toitumusharjumused, sportlikud eelistused, on ainuüksi viimase paarikümne aastaga oluliselt muuutunud. Kas see kõik füsioloogiat võidab või ei, ma ei tea, kuid minu esimene laps 39-aastaselt sündis umbes tunni aja jooksul ja teine laps 41aastaselt umbes 2 tunni jooksul (pärast seda muutusid arstid kannatamatuks). Me kõik saime ja saame koolis ainult viisi, ja me ei käi kunagi arsti juures, v.a hambaarsti juures (kõik oleme maiasmokad!).

Samamoodi mitte ainult enda, aga kõikide ümbritsevate 40+ Eesti emade pealt ma näen, et vist ükski laps maailmas pole nii hoitud, isegi hellitatud, kuid siiski ka nii teadlikult arendatud ning emotsionaalselt ja intellektuaalselt toetatud, kui need “sünnitamiseks liiga vanade” emade lapsed.

Minu meelest seetõttu vanemas eas sünnitada (v.a statistilistel põhjustel) on peaaegu ideaalne. See ei takista su arengut, kuna nagunii sobib pidada karjääripuhkust ja värskete silmadega ringi vaadata.  Sul on olemas rahalised vahendid, ilmselt ka läbi proovitud ja turvaline partner, kes enam alt ei hüppa, ja sa juba oled “ennast teostanud” täiesti piisavalt, et nüüd vahelduseks nautida midagi täiesti vastupidist.

Siin kõlbab ära märkida, et vähemalt minu jaoks küll oli vanemahüvitise olemasolu oluline. Ilma selleta ma ehk oleksin saanu ühe lapse kindlasti – võibolla partneriga, selle puudumisel ehk katseklaasist, aga ma oleksin tahtnud seda üht last lihtsalt enese teostamiseks naise ja emana. Kuid kaks üles kasvatanud üksikema lapsena ma olin juba varakult otsustanud, et sellest õppinuna ise saan lapse ainult siis, kui tunnen end turvaliselt. Mul peab olema kas piisav sissetulek kuludega võrreldes, või partner, kes mu kõrvalt ei kao. Kõige olulisemalt – kuidas elan üle kuud, mil olen tegelikult töövõimetu? Säästan või võtan laenu? Turvatunnet eriti õõnestab, kui elad kuust kuusse järjekindlalt raha küsivas üürikorteris; kuna päris oma kodu veel puudub.

Olgem realistid – nii need lapsed ei tule! Minu päris esimene tuli natuke kogemata – juhusuhetest väga äkki väga toimivasse seksuaalsuhtesse hüpates ei oska alati piisavalt kiiresti reageerida, kuigi samal ajal rasestumisvõimalused kasvavad hüppeliselt. Materiaalse turvatunde lahtrisse sel hetkel tuli miinus, ja turvalise partneri lahtrisse tuli ka miinus – oli lootust andev, aga mitte piisavalt. See laps siis ei näinud ilmavalgust, ja mul puudub ses suhtes vähimgi süütunne – seda potentsiaali meil naistel pudeneb ka looduse käe läbi igas kuus üks kuni kaks. Äärmiselt harv, kes saab shansi…

Statistiliselt muidugi – just see Eestile nii vajalik vahe kahe ja kolme lapse vahel antud juhul lõpetas med. jäätmete kusiganespunktis.

Sealt edasi aga: jah, ühe lapse jah oleksin saanud siiski niikuinii, isikliku valmiduse hetkel ja isamaterjalist olenemata (geneetilises mõttes – peaasi kui on terve isend!), kuid kuna tänu vanemahüvitise turvatundele sain ta veel piisavalt vara ehk enne 40ndat, siis sain veel kohe ka teise. Esimene lihtsalt tuli nii hästi välja! 🙂

Partneri olemasolu teise puhul on siiski ka oluline – teist last üksinda vist ei tahaks saada. Igatahes kõhkleks.

***
Need asjaolud laste saamisel on siis nimelt sellised.

Mul on siiski natuke parem ja minu arust ettepanek, kuidas Eesti rahvast kiiresti ja hüppeliselt taastoota, mis on ka juba tõestatult toimiv: keelata ära eestlaste omavaheline abiellumine!

Sinu püha kohus, kui sa oma riigist ja rahvast vähegi hoolid, on leida endale kaasa väljastpoolt Eestit, ja temaga oma lapsed sünnitada. Tulemuseks peaks olema rahvastiku hoobiline kahekordistumine, seejärel neljakordistumine… peatselt juba saaksidki teguriks hoopis Eesti geograafilised mõõtmed – palju meid siia ära mahub?

Võõramaalastega abiellumine samuti tugevdab ja rikastab geneetilist pagasit, hoides efektiivselt ära kuuevarbaliste sünnid, nagu see kipub juhtuma lähisugulaste kestva omavahelise abiellumise tulemusel.

Kas neist lastest saavad eestlased? Siin nüüd on kodu-Eestil palju ära teha selleks, et teie poole oleks ikka võimalik imetlusega üles vaadata. Ja (annan vihje) materiaalne edu ja viks keskkond on ainult pool asjast. Ümberasumist juba aegade algusest on ikka soodustanud näiteks tasuta maa vm kinnisvara lubamine, näiteks. Kuid kas uudismaale pidama jäädakse, määravad minu arust kõige olulisemalt – inimsuhted. Kas keskkond on emotsionaalselt meeldiv ja toetav.

***

Jõudu siis otsingutel, kes selles eas! 😉

 

Advertisements

One thought on “Millal soovib naine sünnitada? Arutelu Andres (vab! Kaarel) Tarandi artikli põhjal

  1. Mul küll 2014. aastal, 33-aastasena, lapsi ei ole ja lähima 10 aasta jooksul ei kavatse neid ka omale tekitada, kuid nii palju/vähe ma siiski asju kõrvalt nähes ja oma iseloomu tundma õppides tean, et see laste arendamine (mulle ei meeldi sõna “kasvatamine”, sest arvan, et lapsed võiks olla siiski eraldi subjektid mitte objektid) nõuab tõsiselt ajalisi ressursse. Selle jaoks on kindlalt tarvis mõnda usaldusväärset abilist, kellega tuleb siis enne lapse hankimist kõik detailid hoolsalt läbi rääkida. Näiteks usu-teemad, lastega konfliktide lahendamise teemad. Näidis-situatsioonide kaupa, a la kuidas käituda, kui teismelisel lapsel on kombeks regulaarselt ja suuremas koguses alkoholi või narkootikume tarbida, kuidas käituda, kui teismelisel laps ei hooli suguhaigustest ja peab 10 seksuaalpartnerit, mida teha kui 15-aastane tüdruk otsustab, et talle pole 3 lapse saamine probleemiks, sest need saab kõik oma vanematele lükata, mida teha, kui 19-aastane neiu või noormees otsustab, et ta ülikoolis käimise asemel teeb hoopis kuskil narko-jõugus suure raha eest mingit tööd, organiseerib muulasid või midagi muud sarnast. Ühesõnaga, hästi ekstreemsed juhtumid, halvimad, mida suuta üldse oma peaga välja mõelda, tasub eelnevalt kõik oma partneriga detailselt läbi arutleda, lahendused omavahel kokku leppida. Sama lugu igasugu süütumate juhtumitega, nagu näiteks mähkmete vahetamise osa, kas vaktsineerida 30 vaktsiiniga või piisab 10 vaktsineerimisest, kuidas käituda, kui 4-aastane toidupoes kaupu riiulilt maha tõmbab ja teisi inimesi nende kaupadega loobib ja röögib, jne.

    Oma enda iseloomu arvestades arvan, et minu kui suht vähe-sotsiaalse inimese jaoks on vaja 1 seksuaalpartneri põhise suhte asemel lausa kolmik-suhet (kõik 3 kõigi ülejäänud 2-ga), et ajal, mil ma töö või kooliga tegelen, on teisel inimesel siis keegi teine, kellega oma erinevaid vajadusi rahuldada, ning ka vastupidi, kui mõni neist teistest on hõivatud töö või millegi muu sarnasega, siis on ikkagi igal ühel keegi võtta. Praktiline, oletatavasti toimiv, kuid hetkel vajab minu korral veel katsetamist. (Mitte, et mul selleks katsetamiseks lähima 5 aasta jooksul üldse aega oleks, mul on hetkel, 2014, muidki muresid.)

    Ma ei luba, et see link toimib, aga olen neil teemadel kirjutanud aadressil:
    http://bitrary.softf1.com/index.php?title=Philosophy_:_Love

    Tänan lugemast. 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s